Laevakruiis oktoober 2012

Alustan nende ridade kirjutamist Adventure of the Seas kajuti 6544 rõdul. Ekraani taga lainetab ja kohiseb Atlandi ookean ja peale mere ja taeva, mis silmapiiril kokku sulavad, ja kesk seda suurt lagedikku seilavat suurt kruiisilaeva nagu polekski kogu maailmas midagi. Vaikus, tuul ja lainete müha. Kajutis on nii vaikne, nagu polekski laeval peale minu veel ligi kolm tuhat reiijat ja poolteist tuhat meeskonnaliiget.

Oli igatahes aasta parim otsus siia tulla, maksis ta siis mis maksis. Üle kruiisipuhkuse pole midagi ja arvestades veel viimast tööalast shokki, mis ma vahetult enne äraminekut sain ja mis ainult süvendas mu tegelikult juba tehtud otsust hiljemalt kevadel senise tööandjaga vähemalt senisel töökohal suhted lõpetada, vajab mu kurnatud vaim ja keha hädasti kosutamist.

Malagasse jõudmine oli päris keeruline. Turismihooaeg Hispaania päikeserannikul on lõppenud ja tsharterlende enam pole. Finnairi piletid üle Helsinki ja maksid väikese varanduse. Lisaks jäid kõik kolm lennukit hiljaks, nii Tallinn-Helsinki (ootasime mingit kotti), Helsinki-Madrid (ootasime tont teab mida) ja lõpuks Mardid-Malaga (ootasime Istanbuli lennult tulevaid reisijaid, see lennuk jäika hiljaks). Nii et  hotelli jõudsin kell pool kaks öösel kohaliku aja järgi. Koduse aja järgi veel tund aega hiljem.

Hommikul pole õnneks kiire. Magan üheksani, ja lähen hommikusööki otsima, sest odav hotell seda ei paku. Leian mõnusa tänavakohviku ja naudin palmi all istudes väga head kohvi, vorstikesi ja omletti. Kelneripoiss ei räägi eriti inglist ja minu hispaania keel on korduvatest siiakanti sattumistest hoolimata endiselt paarisaja sõna piires. Aru me teineteisest siiski saame. 

Kõht täis, uurin välja sadama asukoha (mis on mõnesaja meetri kaugusel) ja longin hotelli tagasi, kirjutan end välja ja jätan pagasi hotelli hoiuruumi. Longin Malaga tänavatel, teen mõned pildid. Meenub plaan siia kunagi pisut pikemaks jääda, plaaniks see on paraku jäänudki. Ja eks näis, mis toob tulevik, kas on veel rahalist võimalust reisimiseks. Eks elu näitab. Hommikune Malaga on veel pilvine. 

Võtan päris varakult hotellist oma pagasi ja hakkan liikuma. Mis osutub õigeks liigutuseks. Jah, sadamahoone on hotellist 600 meetri kaugusel. Aga see pagana laev seisab kusagil teisel pool akvatooriumi ja sinnajõudmiseks tuleb kahekümnekilost kohvrit veeretada mööda mingit sillutist, mis on ainult natuke parem kui munakivitee. Laevale jõudes olen higist nii märg, et iga juuksekarva otsas on tilk ja vett voolab sellistest kohtadest, kus vahest isegi saunas mitte. Igatahes keeldun kategooriliselt laevafotograafide poolt pakutavale saabumisfotole jäädvustamast. Olen täiesti kindel et ei taha seda pilti mitte iialgi näha. Igatahes kui peaks elus veel juhus tulema Malagas laevale minna, võtan takso. Niimoodi paistis mu sihtkoht sadamast.

Adventurer on tegelikult eelmise kruiisi laeva, Navigator of the Seas, kaksik ja see teeb laeval liikumise lihtsaks, asjad on samades kohtades. Esimesel päeval ajan siiski paaril korral vööri- ja ahtrisuuna segamini ja teen mõttetult pikki matku mööda laevakoridore. Lohutan end sellega, et kuidagi peab need kalorid ju ka ära kulutama,mis lähipäevadel sisse süüakse. Sest toit on väga hea ja seda on meeletus valikus. Isegi minusugune, kes pidevalt söögiisuga hädas (nälg on, isu ei ole ja mu figuuri  vaadates keegi seda eales ei arvaks…) on raskustes valimisega.

Esimesel õhtul olen eelmise päeva lennuväntsutustest veel nii väsinud, et lähen varakult magama. Olles enne siiski osalenud äraseilamise peol basseinitekil, istunud natuke aega inglise pubis ja tuianud natuke niisama mööda laeva ringi.
See king size voodi ja ruumika rõduga kajut on mu kodu järgmiseks seitsmeks päevaks ja kaheksaks ööks ning isegi voodit ei pea ise tegema, see tehakse ära hommikul ja pannakse tuduvalmis ka õhtul. 

Sõidame vahepeal nii Aafrika põhjaranniku lähedal, et EMT saadab mulle sõnumi “Tere tulemast Marokosse”.  Mingit energiakriisi Aafrikas küll olevat ei paista, terve Vahemere lõunakallas särab tuledes, Tänu sellele, et kajutiteleri ühes kanalis on võimalik reaalajas näha laeva asukohta (kiirust, tuulesuunda, jms), taban ära ka selle hetke, kui sõidame Heraklese sammaste vahelt läbi, väljume Vahemerelt Atlandi ookeanile ja tuledesäras kaldariba hakkab vaikselt silmapiiri taha kaduma.

Pühapäev on puhkepäev. Magada eriti kaua ei õnnestu, see-eest on hommikusöögil võimalik aknaalust merevaatega lauda leida. Hommikusöök söödud, vahetan kajutis riided ja leian veel basseini ääres lamamistooli. Koos pooletunnise vedelemisega mullivannis suudan päikese käes peesitada oma poolteist tundi ja see on minu jaoks tõsine saavutus. Tavaliselt ma nii kaua paigal ei püsi. Aga päike paistab, tool on mugav, Kindlest annab raamatut ka päikese käes lugeda ja ansambel mängib vanu häid lugusid.

Vahemärkusena võib öelda, et kui esimesel õhtul vaikselt ropendsin, et kes kurat käskis kolm trikood kaasa pakkida, siis õhtuks selgub, et see oli täpselt paras arv ja kõik kolm kuivavad kajuti dushiruumis. See suur mullivann on ikka üks äraütlemata mõnus asi ja ma olen seal täna juba kolm korda oma vaevatud kere leotamas käinud.

Millega ülejäänud päeva veetsin, ongi raske määrata. Sõin. Lugesin. Vedelesin. Vannis, lamamistoolil, kajuti rõdul. Millal ma endale viimati sellist laisklemispäeva lubada sain. Ei mäleta. Sel aastal kindlasti mitte.

Õhtul on kapteni vastuvõtt. Talle vaesekesele võib ikka päris tüütu olla, kui terve laevatäis inimesi igal nädalal tahab ta kätt suruda, klaase kokku lüüa ja samale pildile jääda. Presidendi elu on selle kõrval meelakkumine, ainult üks pingviinide paraad aastas. Kuigi mul on endiselt oma punetavate silmalaugudega pildi peale jäämises kahtlusi, pean siiski traditsioonist kinni ja jään taanlasest kapteniga pildile.

Laisklen parasjagu kajutis, kui helistatakse, et homseks planeeritud ekskursioon Tenerife aedadesse jääb ära huviliste vähesuse tõttu. Hrr. Valin selle asemele panoraamsete vaadete ekskursiooni, mis osutub täielikuks haltuuraks. 44 dollari eest veetakse meid bussiga saare põhjaküljele, tehakse kaks fotopeatust ja lastakse Puerto de la Santa Cruzi turistilõksu lahti. Tunniks ajaks. Eelnevalt oleme kiirust vähendamata mööda sõitnud Tenerife ühest kuulsamast aiast, Garden of the Beach, musta  vulkaanilise liivaga rannale disainitud aiast ja mul jääbki ila tilkuma. Isegi ühtegi pilti läbi bussiakna ei jõua teha. Turistide promenaadil teen ainult paar pilti, ja keeran kõrvaltänavatele. Elu on näidanud,et turistide teedelt eemal on elu põnevam ja hinnad madalamad. Leian kohalikust supermercadost joogivee ja kaks pakki roosat veini, mis läheb kokku maksma 2.95 eurot,viis senti jätan jootrahaks. Kuigi tegelikult ei tohi Royal Caribbeani laevadele oma alkoholi kaasa võtta, ärkab minus kokkuhoidlik eestlane kohe, kui ma pean laeval maksma 11 dollarit klaasi veini eest, samas maksab kaldal sama hea vein 1 euro liiter. Kuigi kotid lastakse röntgenist läbi ja samas ripub silt, et toidu ja jookide laevaletoomine on keelatud, ei tee keegi mu veest ja pakiveinidest väljagi.

Ja muidugi ei pääse ma vähemalt ühe koti ostmisest. Hispaania on koti ja kingahullude paradiis ja põrgu. Paradiis imetlemiseks ja ostmiseks, põrgu krediitkaardiarve vaatamisel ja kohvri tassimisel. Jalatsitest olen seni suutnud hoiduda. Koti siiski ostan, sest mu senine väike kerge reisiõlakott laguneb õmblustest ja see on piisav õigustus. Mis siis, et mul on kodus terve voodialune kast kotte täi, ikka on mõni puudu. Raske on loobuda ka seetõttu, et asjad on vägagi talutava hinnaga.

Saabumine kell seitse hommikupimeduses ookeanis säravale Tenerifele:

Mõned plõksud Tenerife loodusest, osa kahjuks läbi bussiakna:

Laeval tagasi, kerge lõuna rootsi lauas ja tass kohvi ja sigaret kajuti rõdul. Suitsetamispoliitika on laevas liberaalne. Laev peab üldiselt alluma kodusadama seadustele ja Adventure of the Seas kodusadam on Bahama saartel asuv Nassau. Seega nii USA kui Euroopa seadusi võtavad nad arvesse täpselt nii palju kui soovivad. Suitsetada võib pooltes baarides (ka leti ääres), mõlemal päikesetekil ühel poolel ja 4.teki jalutusalal, ka ühel poolel. Ning kõikidel kajutirõdudel, mida paljud kruiisifirmad ei luba.

Siis taas trikoosse, baarist smuutiklaas kaasa ja seniks mullivanni, kuni tundub, et nahk hakkab seljast irduma ja smuuti on otsas.  Mullivann on üldse tore asi ja sellele, kes taipas panna hiiglasliku mullivanni kruiisilaeva üheteistkümnendale tekile antud hetkel ühelt poolt vaatega Tenerife mägedele ja teiselt poolt Atlandi ookeanile, kus kuuekümne kilomeetri kaugusel sinab Gran Canaria mägine siluett, annaks küll mõne auhinna.

Peale mullivanni, hilisemat dušši ja juustepesu kajutis föönitan end parasjagu, kui taas heliseb kajutitelefon. Klienditeenindus tunneb muret, miks ma pole kunagi (khm, täna on kolmas päev) osalenud mulle broneeritud a la carte õhtusöökidel. Vastus, mis oleks tõene – et mulle ei meeldi a la carte restoranid – ei tundu sobivat ja peale väikest vingerdamist lasen endale kell veerand seitsmeks aja broneerida. Üks kord ju võib. Asi, mida ma siin elus pole õppinud nautima ja ilmselt ei õpigi, on kaks taldrikule tõmmatud toidutriipu, mida nimetatakse gurmeetoiduks. Mitte et ma ei saaks hakkama, kaheteistkümne paari lauahõbedaga toimetulemine õpetati mulle selgeks umbes kõndimisega samal ajal. Kuid midagi pole parata, mul on neil peentel õhtusöökidel lihtsalt igav ja parema meelega lahendaksin söögiprobleemi rootsi lauas, kus saan taldrikule tõsta, mida soovin.

Nujah, see tähendab meiki, viisakamat riietust ja sukki. 26 kraadise soojaga, öäkk. Ja üleüldse tundub, et mul hakkab ajakava sel puhkelaeval kuidagi tihedaks minema, kell viis otsad-lahti-pidu, kell kuus a la carte, kell seitse soulikontsert. Ohkan alistunult ja tõmban mukisahtli lahti.

Lõpuks lähen välja ikka ilma sukkadeta. Võin ju alati teha näo, et meil seal Strolboonias minnaksegi kohe paljastelt säärtelt karupükstele üle ja sukki ei kantagi. Õnneks on Royal Caribbean siiski paras säästukruiisifirma ja etiketile väga suurt rõhku ei panda. Mul pole isegi peokingi kaasas, sest veel ühe paari kingade kaasapakkimine tundus liig mis liig.

Seitsmekümnendate stiilis sadamastlahkumise pidu on lustakas. Noored treenerid õpetavad seitsmekümnendate muusika järgi line-tantsu ja hakkama saab isegi minusgune lootusetu koordinatsiooniäpu. Muidugi mitte nii, nagu liigutusi ette näitavad mustanahalised poisid, kelle puusad liiguvad nii,  et valge naine ei saa sellega hakkama isegi vist peale paariaastast kondiväänamist..

Kell jõuab sinnamaale, et longin oma a la carte restorani ukse taha, loen ukse taha riputatud menu läbi, kõhklen natuke ja tühistan broneeringu. Ütlen, et mul on eriline dieet. Ongi. Seisneb selles, et mu lei ole kõht tühi ja sellises staadiumis suudan ma ükskõik millist delikatessi ainult sonkida. Mis oleks veel ebaviisakam. Vaene admin on päris hädas – ehk tulen ma homme. Parem mitte. Neil olevat võimalusi igasuguseid eriroogi valmistada. Thank you, it is not necessary. Lähen kuulan ära soulikontserdi ja peale seda võtan rootsi lauast tüki röstitud kalkunifileed ja veidi kreeka salatit. Siis veel iiri pubis üks siider ja kajutisse laisklema. Kell üksteist peaks hakkama uhke seitsmekümnendate stiilis pidu, aga selleks ajaks ma arvatavasti magan. Niipalju siis öödest, baaridest jne.

Laeva helikindlus on tegelikult hämmastav. Viiendal korrusel kais juba praegu paras moll, minu kuuenda korruse kajutis on kuulda vaid lainete loksumist ja laevamootorite vaikset müdinat ja sedagi tänu avatud rõduuksele. Soovitatav on küll energia säästmiseks rõduuks kinni hoida, aga kuna välis- ja sisetemperatuur tundub hetkel üsna sama olevat, kavatsen nautida iga sõõmu ookeaniõhku. Laev seisab hetkel kõrgete kaimaksude säästmiseks kusagil Tenerife ja Gran Canaria vahel ankrus ja ümberringi loksub vaikselt ookean.

Homme randume Las Palmases. Kuna olen Gran Canarial varemgi käinud, ei broneerinud ühtegi ekskursiooni. Väike jalutuskäik linnas omapäi. Sooja lubatakse 27 kraadi ja sellele, milline ilm on Eestis, ei taha üldse mõelda.

Omapäi kõndimine osutub heaks mõtteks, sest kohe sadamakai lõppedes on ootel hop-on-hopp-off bussid. Küllap on inimesed neid kahekordseid busse juba Tallinnaski näinud ja minu meelest on tegemist üsna vahva väljamõeldisega. Bussi marsruut ligi maailma kuuekümnes linnas viib alati läbi kohalike vaatamisväärsuste juurest, tehes ka peatusi, kus võib bussist maha minna ja uuesti peale tulla. Pilet kehtib terve päeva. Parium valik inimesele, kellel on vähe aega. Ja kui mingi asi tõsiselt huvitab, võib seal pikemalt aega veeta, sest bussid käivad iga kahekümne minuti tagant.

Las Palmases maksab bussi päevapilet 16 eurot ja võrreldes laeva poolt pakutavate ekskursioonide pakkumisega on see tõeliselt odav. Teen ära ringi ja veel pool ning jalutan siis suvalisest peatusest laeva peale tagasi. Bussipilet jääbki pea ainukeseks kulutuseks Gran Canarial, kui välja arvata sadamakail klaasi töötleva kohaliku kunstniku käest ostetud klaasist roos. Ehk õnnestub see ikka ühes tükis Eestisse toimetada.

Olen Gran Canarial olnud paar aastat tagasi nädala, kuid Las Palmasesse tookord ei jõudnudki,igal poolmujal saarel sai ringi kolatud küll. Ja paraku pean ka Las Palmase kogemusel tõdema, et Gran Canarial on vähemalt minul igav ja midagi põnevat vaadata ei ole. Kui Tenerifel ma ei suutnud nende kohtade vahel valida, kuhu minna tahaks ja lõpuks tegingi kehva valiku, siis Las Palmases leian end juba kell üks laeval tagasi olevat. Bussisõidul nägin küll üht huvitavat parki, kuid see jäi sadamast kahjuks liiga kaugele, et bussiga veel üks tunniajane ring korraldada.

Kanaari saartega on seotud mitmeid legende. Üks neist väidab, et tegemist on merrevajunud Atlantise tippudega. Kui nii, pidid need tipud ikka õite kõrged olema, sest kahjuks märke mingist iidsest tsivilisatsioonist pole leitud ühelgi saarel. Küll on Kanaari saarte olemasolu teadnud juba Homeros, Platon ja Plutarchos, nimetades neid Õnnelikeks saarteks. Kuni keskajani aga jäid saared eurooplaste jaoks müütide ja legendide maailma. Esimesteks asukateks arvatakse olevat guantšod, blondid, sinisilmsed ja heledanahalised tulijad Põhja-Aafrikast esimesel või teisel sajandil m.a.j. Guantšod elasid kiviajas kuni 14.sajandi alguseni, kui saartele ilmusid esimesed mandrieurooplased. Saarte taasavastajaks loetakse Genua meremeest Lanzarotto Marcello, kelle järgi on nime saanud ka meie homne peatuspaik, Lanzarote saar.

Edasi tavapärane pärastlõuna laeval, kerge eine, logelemine, mullivann, bassein, päevituskreem, jälle logelemine, jälle mullivann. Laadisin kodus oma Kindle igasugust kirjandust täis, aga tegelikult olen päris vähe lugenud. Minu jaoks oli väga huvitav vahetult enne ärsõitu ostetud Berndt Riegeri “Munkadeja taimetarkade ravimiskunst” antiikaja ja keskaja ravimtaimedest. Hästi kirjutatud ja arsti, mitte mõne isehakanud ravitseja poolt, paljude viidetega keskaegsele kirjandusele.

 Tänaõhtune plaan on iluuisutamisetendus, väike shoping laeval, inglise pubi (kui jaksan, kahtlane). Praegu, kell pool viis aga veel väike suplus päikesetekil. Kui aus olla, siis ma ei tahaks üldae koju tagasi. Arvestades eriti kõike seda töist jama, mis mind seal ees ootab.

***

Jäätantsushow, RCC alatine special, on muidugi super. Ja muidugi on tantsijad venelased, poolakad, üks kutt ka USA-st. Video filmimine on keelatud, aga ilma välguta pildistamine lubatud. Tegelikult on igasuguste pildimasinate kaasavõtmine sellistele showdele saatanast, sest kui sa üritad pilti teha, ei naudi sa etendust. Ja lõppkokkuvõttes ei saa ei pilti ega etendust, sest kiireltliikuvatest jäätantsijatest hea foto saamiseks peaks ka väga hea spordifototehnika olema. Seega vähemalt üritan kaelastolkneva tehnika rahule jätta ja keskendun etendusele. Mis on tõesti suurepärane. Paar klõpsu muidugi teen.

Peale show´d kavatsen homseks ekskursiooniks asjad valmis panna, aga seif,kus on piletid, pass jar aha, keeldub avanevast, teatades “Error”. Kutsun hoolduse, saabub kena filipiinide poiss, kes paari klõpsuga jonniva karbi avab.

Tuian veel natuke mööda laeva ringi, vaatan ühe silmaga üht show´d, aga endiselt kell kümme tekib vastupandamatu tahtmine kajutisse peitu pugeda ja mitte kellegagi suhelda. Nii teengi. Homme tuleb taas ekskursiooniks vara tõusta.

***

Lanzarote on täiesti müstiline koht, väga erinev varemnähtud Gran Canariast ja Tenerifest. Must liiv, mustad mäed, praktiliselt ei ühtegi taime. Elada siin küll ei tahaks, ekskursioonil käia on huvitav. Väikesel saarel on 107 tukkuvat vilkaani, mille viimased pursked olid küll 19.sajandil. Kuid 18.sajandi kolmekümnendal toimunud ja kuus aastat kestnud vulkaanipursete jada kattis pea pool saart lava ja vuljaanilise tuhaga. Nii on maa kõikjal mustjashall üksikute vulkaanilise tuha värvilaikudega. Kraatrid ja hangunud lava selle kõige erinevamates ja kummalisemates vormides. Raske on uskuda, et kogu see kõrbe moodustav kiviväli on kunagi vedelas kuumas olekus laiali voolanud. Ekskursioon on ka teisest mastist, kui Tenerifel, läheme Timanfaya rahvusparki, kus maapind paarikümne sentimeetri sügavusel on 80 kraadi kuum, seda liiva andtakse meile peotäis ka katsuda ja kaasa. Edasi näidatakse paari meetri sügavust auku, mille põhjas on juba üle 200 kraadi ja kuhu visatud taimed mõnekümne sekundiga leekidesse puhkevad. Maasse puuritud torusse kallatakse ämbritäis vett, mis sealt mõne hetke pärast geisrina välja purskab. Edasi, ütleb giid, lendame Kuule. Kuumaastikku see kõik tõepoolest meenutabki, kuhu ka ei vaataks, on vaid lõpmatud laavaväljad. Bussis mängib ulmeline muusika ja kohati tekib tõesti tunne, nagu polekski planeedil Maa. Kahjuks peab kõik pildid tegema läbi bussiakna, sest jalgsiliikumine rahvuspargis pole lubatud, liiga ohtlik. Mõni loll võib jala murda või kuskile lõhesse kukkudes end elusalt ära praadida. Nagu juba öeldud, elupaigaks sed kohta hoolimata soojast kliimast ei valiks, eredast päikesest hoolimata pisut õõvastav. Süsimust liiv, lubivalged majad, sinine taevas.

Üks taim aga kasvab Lanzarotel väga hästi ja see on viinamari. Kuigi nii iseäralikke viinamarjakasvatusi näen esmakordselt, kõik taimed on istutatud poolringikujulistesse basaltaiakestesse.

 Kogu saak korjatakse käsitsi ja pressitakse vanaaegsel moel. Kohalikus veinimõisas saame veini ka degusteerida. See on nii hullult hea, et ostan pudeli kaasa, kuigi tean, et pean selle laeval hoiule andma, viimasel päeval saan tagasi.

Ülejäänud päevast polegi eriti midagi kirjutada, ikka seesama basseini ääres vedelemine, raamat peos, aeg-ajalt ka vette sulpsatades. Küll on hea, et on leiutatud e-lugerid, mäletan, et esimesel kruiisil kuus aastat tagasi moodustas vist kolmandiku ma pagasi kaalust raamatute kaal…nüüd kaalub kaheksakümmend Kindles olevat raamatut ikka 170 grammi.

Õhtupooliku tobenaljakaim meelelahutus on meeste kõhutantsuvõistlus, punkte annavad pealtvaatajad, hinnatakse postamendil tantsimist, mille lõppedes peab võistleja basseini plärtsatama ja võimalikult suure pritsmesaju tekitama. Loomulikult võidab see tüüp, ma tavaliselt ei pane võõraste inimeste pilte blogisse, aga kui see iirlane tuli esinema võltshabeme, härjapõlvlasemütsi ja iiri lipu värvides suspedega, siis  ta ilmselt arvestaski sellega, et teda pildistab paardsada inimest. Nii et pattu ma selle pildi näitamises ei näe.

Kell viis anname otsad ja alustame teekonda Madeira poole, mis on meie reisi viimane peatuspaik enne tagasiseilamist Malagasse. Kui aus olla, ei taha ma kojuminekule isegi mitte mõelda. Liiga külm, liiga palju kohustusi. Liiga külm. Hallitav maja. Püüan sellele veel mitte mõelda.

Kui siiani on Atlandi ookean käitunud nagu kruiisilaeva reklaamtaust, sügavsinine ja vaikselt lainlev, siis teel Madeirale näitab Neptun ka pisut karmimat poolt. Tormiks ei saa seda nimetada, kuid lained on vahused, tuul tugev ja laev kõigub päris tugevalt. Seda parem uni tuleb.

Tugeva vastutuule tõttu jõuame ka Madeirale planeeritust pisut hiljem. Hommik on pilves ja tuuline, sajab vihma ja tuul on päris karm. Kui pärast jommikusööki, kohvitass käes, suitsetamistekile astun, lööb kelmikas tuulehoog mul kleidi pauhti üle pea, paljastades pitsilise pesu kõigi  kohalviibivate vanapapide suureks rõõmuks. Justkui selle jatkuks räägib kruiisijuht õhtuse show ajal nalja, kuidas ta hommikul kohtas üht vanadaami, kelle kleit lehvis vaat et umber õlgade, pesu daamil seljas polnud, aga proua hoidis kahe käega kinni hoopis kübarat. Kui siis kruiisijuht proua tähelepanu, khm, veidrale olukorralde juhtis, olevat daam vastanud. “Noormees. See, mida te seal all näete, on kaheksakümmend kolm aastat vana. Aga kübar on uus.”

Madeiral ootame hilinemise tõttu päris tükk aega, kuni laevadokumendid klaariks saavad. Siis aga ootab meid ekskursioonibuss, mis meid mööda kitsaid tänavaid üles make keerutab. Madeira on fantastiline. Palju rohelust, imelised aiad. Aga… ekskursiooni broneerides olen ilmselt lugenud küll sõna “botaanikaaed”, aga jätnud kahe silma vahele sõna “köisraudtee”. Ja kui ma midagi siin ilmas täiesti pööraselt kardan, siis on see selles rippuvas purgis kõikumine. Mul läheb paljast köisraudtee nägemisest süda pahaks. Kunagi Barcelonas katsetasime Lepatriinuga selle ära ja enamuse sellest teekonnast olin ma kinnisilmi ja käpuli kabiini põrandal, süda läikimas. Tagasi tulime sealt mäe otsast igatahes jala.

Õnneks pakub giid minusugustele argpüksidele võimalust ka bussiga järgmisse punkti sõita. Jääme veel paari inimesega bussi. Seetõttu jääb küll nägemata kunagine briti aristokraatide suvituskoht Monte, kuid vähemalt jõuan normaalse enesetundega botaanikaaeda.

Madeira Botaanikaaiast peaks tegelikult eraldi postituse tegema, aga see võtaks natuke aega ja faktide täpsustamist. Lühidalt on tegemist kunagi eraaiana rajatud kollektsioonaiaga, mis on külastamiseks avatud juba 1960-aastatest ja mille Hispaania riik hiljem avalikuks otstarbeks ära ostis. Huvitav, millal hakkab Eesti riik aednikelt kollektsioonaedu ära ostma, kui nad ise sellega enam tegelda ei suuda. Karta on, et mitte minu eluajal.

Mõned huvitavamad pildid.

Peale botaanikaaeda veel natuke bussiga ja oleme tagasi Funchali kesklinnas, kus suures käsitöö- ja veinipoes veini degusteerime. Jõuan tõdemusele, et madeira mulle endiselt om kõrbenud maitse tõttu ei meeldi ja jätan seekord pudeli ostmata. Käsitöö hinnad aga löövad hinge kinni. Ristpistes tikitud pildid (ja märksa kehvemad, kui need, mida mu ema teeb) maksavad 685-985 eurot. Kaks korda vaatasin. Või kolm. Milline varandus mul kodus seinte peal ripub J. Risheljöötikandiga valge pluus maksab 400 eurot. Pood on küll inimestest üsna tühi ja peale meie grupi ei kooserda seal kedagi, aga väidetavalt on sama pood juba üle 50 aasta vana, nii et järelikult aeg-ajalt keegi ikka midagi ostab.

Madeira pole väga suur saar, 731 km2 ja siin elab ainult 268000 inimest, sellest ligi pool pealinnas Funchalis. Tegemist on Portugali autonoomse regiooniga. See on minu jaoks Madeira ainuke minus, kui miskipärast hispaania keel on mulle kergemini külge hakanud (mitte et ma teda oskaksin, aga natuke saan aru), siis portugali keel mulle miskipärast külge pole kleepunud. Ka ju ometi ladina keel, aga hoopis isemoodi ära väänatud.

Kui hommikul sadas vihma ja Funchali kohal oli näha ka vikerkaart, siis lõunaks on nii palav, et lauspäikese käes olla ei saagi. Ilm Madeiral muutub väga kiiresti, nagu kodus oleks. Kui ainult ära unustada, et on oktoobri lõpp ja Eestis kisub külmakraadide poole.

Kell viis lahkume Madeiralt ja alustame tagasiteed Malagasse. Algul on meri ilus j asinine, kuid vastu õhtut tõmbub ookean raudhalliks ja aeg-ajalt tibutab ka vihma. Enne seda jõuan siiski kajuti rõdul naudiskledes kohvi juua ja raamatut lugeda.

Viimane päev laeval läheb miskipärast metsiku kiirusega. Olen plaaninud laiselda ja magan kella kümneni, eelmise päeva aja järgi küll üheksani, sest vahepeal oleme taas kella keeranud. Minusuguseid tarkpäid on olnud veelgi, annab tunda, et “all aboard” ehk kõik pardal, söögisaalis on raske leida isegi ühtki vaba tooli, vabast lauast rääkimata. Söön ühes lauas ameeriklastega Michiganist, naine raamatupidaja, mees jurist. Naine valdab small talki igatahes sellise täiusega, et ma ei saa aru, millal ta veel süüa jõuab. Minul on iga kord suu täis, kui ta minu käest midagi küsib. Ja otseses, mitte piltlikus mõttes. Mees on see-eest kogu aeg vait, naine räägib mõlema eest. Juba teist korda sel reisil küsitakse, kas inglise keel on mu emakeel (first language). Annab lootust, et kui asjad peaksid päris hulluks minema, siis saab kuskil maailmas ehk ikka tööd.

Päevane kava on igasuguseid meelelahutusi täis, aga kuna vahepeal on vaja pakkida ka kohver, sest see tuleb õhtul ära anda, siis eriti kuskile ei jõuagi. Õhtune meelelahutusshow laeva teatris, peale seda kerge eine ja kurva meele parandamiseks üks drink – Lepatriinu on vahepeal saatnud sõnumi, et Eestis sadas maha 20 cm lund ja see ei tee mu niigi olematut koduigatsust üldse suuremaks, lisaks jäi osa taimi maha matmata…aga eks näis, see lumi ei pruugi pidama jääda. Kuigi kolm aastat tagasi nii oli, lumi tuli maha oktoobri lõpus ja jäi maha märtsini.

Lahkusmisshow oli väga lahe. Kruiisidirektor (see on mees, kes vastutab meelelahutuse eest laeval) Abel Jeney on põnev tegelane, kes muu hulgas on ihuüksinda sõitnud mootorrattaga umber maailma. Sellest ta viimasel päeval ka räägib ja näitab pilte. Kui varasematel kruiisidel on kruiisidirektorit harva nähtud, siis Abel on korraga igal pool ja hommikust õhtuni, tekib küsimus, millal ta üldse magab ja kust ta selle energia võtab. Ka lahkumisshow on enamjaolt tema kanda. Muuhulgas on Abel kokku pannud 10 kõige tobedamat küsimust, mida kruiisituristid esitanud on:

10. Milline lift viib laeva vööri? (liftid liiguvad ikka üles-alla, mitte ette-taha)

9. Mida te teete jääskulptuuridega, kui need on üles sulanud?

8. Kas laev toodab elektri ise? (Abeli vastus, ei, meil jookseb Malagast saadik kaabel sabas ja üks kutt trümmis kerib seda vastavalt vajadusele…)

7. Kas laeva tualettides on magevesi või merevesi? (Abeli vastus: on ainult üks võimalus seda teada saada…)

6. Miks sisekajutite ei ole aknaid?

5. Kas see saar on igalt poolt veega ümbritsetud?

4. Kas need trepid viivad üles või alla?

3. Kas see laev kunagi uppunud ka on?

2. Kui fotod pildigaleriis pole märgistatud, kuidas ma siis tean, millisel mina olen?

1. Kas meeskond magab ka laeva pardal (ei, viiakse öösel allveelaevaga lähimasse Hiltonisse).

Nii et inimesed oskavad ikka väga vahvaid asju küsida.  

Laupäeva hommik. Viimane hommikusöök laevas, kogunemine laeva teatris, kohvrid, bussid. Pidu on lõppenud, kohver tuleb ise bussi ja sealt maha sikutada. Kuigi ma enda arust ei ostnud suurt midagi, on kohver ikka kaalus juurde võtnud ja kaalub 27 kilo. Ülekaal, ütleb teenindaja. Jah, vastan mina ja juhin ta tähelepanu sellele, et tegelikult on mul piletil kaks ühikut pagasit a 23 kilo. Miks see broneerimise ajal nii juhtus, ma ei teagi. Igatahes ülekaalu eest ma maksma ei pea.

Malaga lennujaamas suitsetamisruumi ei ole ja seetõttu venitan sisseminekuga nii kaua kui võimalik. Turvajärjekord on pikk nagu pühadevahe, aga liigub väga kiiresti. Finnair jääb jälle hiljaks, seekord tänu vastutuulele. Ajal, mil peaks algama pardaleminek, tulevad inimesed alles saabunud lennukilt maha. Asja pluss on see, et tuul pole vahepeal keeranud ja on Hispaaniast Soome poole lennates tagant, mis teeb lennuaja ligi kakskümmend minutit lühemaks. Istun keskmisel kohal kahe soomlanna vahel, kes hakkavad üle minu juttu ajama ja kuna enamus sellest jutust on vähemalt ühe tädi puhul kiledal häälel öeldud juu-juu, joo-joo ja nii-nii, siis tundub see nagu kajakate kisa. Õnneks tabab üks soomlannadest ära, et mul  pole seal vahel eriti tore olla. Vahetame kohad, pääsen akna alla ja jään peaaegu silmpilkselt magama. Magamine on pikkadel lendudel parim ajaviide, ei pane tähelegi, kuidas kohale jõuad.

Helsingis on külmakraadid, aga lund tundub olevat vähem kui Eestis ja kui me maandume, paistab päike. Pole midagi hullemat, kui soojalt maalt tulles maanduda mingis hallis läbipaistmatus sopas kusagil nullkraadi juures.

Helsingi lennujaamas tuleb kuus tundi oodata, õnneks on siin tasuta WIFI ja suitsetamisruumid. Kuna kodus ei oota ka eriti midagi meeldivat, on mul üsna ükskõik,kus olla. Valge ja soe.

Mõned faktid siis ka:

Kruiis: 8-päevane Kanaari saarte ja Madeira kruiis, kogupikkus üle 2000 meremiili ehk üle 3000 tuhande kilomeetri. Väljumine ja saabumine Malagas, peatused Tenerifel, Gran Canarial, Lanzarotel ja Madeiral.

Kruiisifirma: Royal Caribbean International

Laev: Adventure of Seas, ehitatud 2001.